kord ärkab päike tumehallide pilvepatjade vahel ja eest tõmbab kardinad, kallab kulda me akendest sisse. soojus mähib endasse me külmunud liikmed, sulatab jäätunud vere. päikeseloojangust eraldub liitiumit läbi silmapõhjade otse meelde, süngus kaob, süngus kaob,
süngus kaob.
pargid, tänavad, katused, hoovid ja välikohvikud on täis inimesi, kes vahel naeratavad ilma, et seda neilt oodataks. naeratavad, hetk hiljem häbenevad. kuumad käed, minu kuumad käed on vabad. vabad ulatuma ja võtma, tegema, kompima. vahel on nad vaheliti, vahel puusas, vahel rippu nagu nöörid.
kord ärkab päike, päevitab õlad ja jalad pruuniks, jagab tedre tähnid ringi − ei tasu muretseda, kõigile jagub.
kord ärkab päike. siis algab tants.
süngus kaob.
pargid, tänavad, katused, hoovid ja välikohvikud on täis inimesi, kes vahel naeratavad ilma, et seda neilt oodataks. naeratavad, hetk hiljem häbenevad. kuumad käed, minu kuumad käed on vabad. vabad ulatuma ja võtma, tegema, kompima. vahel on nad vaheliti, vahel puusas, vahel rippu nagu nöörid.
kord ärkab päike, päevitab õlad ja jalad pruuniks, jagab tedre tähnid ringi − ei tasu muretseda, kõigile jagub.
kord ärkab päike. siis algab tants.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar