***

just nagu soisel pinnasel
maja,
mis oma üksilduses end lasknud on käest,
suu totakalt irvakil,
silmad pehkind, pisarakildudest rasked,
süda kütmata, külm,
kopsud täis tahma.
korsten veel püsib kui fakt,
läbi ime
ka vundament − lohakalt laotud.

sa oled just nagu see maja,
veel aastat viis, veel aastat viis pead vastu,
veel kannatab sind vaadata, veel oskad öelda
tänan ja
palun ja
tulge jälle, nägemist.

see vana maja,
viltu ja räämas,
alla vandumas.

tühi
nagu katteta lubadus,
väe kaotand sõna,
pärlita karp.

kuid iga pind, iga tahk, iga toll
sinus mäletab.