Kolmapäev, 17. detsember 2008

***

meid oli viis detsembri alguse vihmas
libedal tänaval. jälgisime muudkui,
kuidas läigib asfalt ning välguvad autode
punased tagatuled. ei, keegi ei peatunud.

meid oli viis,
viis jäätunud hinge selles hilissügise külmas ilmas.
tuul undas ja niiskus puges riiete vahele,
uuristas end kontide sisse, luuüdi kõrvale ja
mitte kusagil ei olnud enam soe.

viis hinge oli meid, külmunud, väsinut,
surmani tüdinut. ainus soov − magada,
kuid retk − alles ees. me viis,
viis külmunud sõnatut hinge
tulime lõpuni, jõudsime kodu
kaitsvate seinte embusse, lõhnade pehmesse
uttu. varsti lahkume, et oleks
jälle, kuhu naasta,
mida oodata.

oleksin tahtnud nimetissõrmega enda
südant puudutada. et tunda
selle tekstuuri, temperatuuri, et mõista
selle lämbuse mõõdet.

Kommentaare ei ole: