***

siis kui lehed muutsid värvi ja peegeldus pruunikate lompide pinnal kasvas ühtlaselt halliks, kui keegi enam maale vanaema juurde sõita ei tahtnud ja juntsud vudisid igal argipäevahommikul kenasti bussipeatusesse, olid teel kooli... siis kui su käpikud olid veel koos karvamütsiga seinakapis talveasjade vahel peidus ja seda salli polnud sa veel üldse ostnud, mida sa praegu kanda armastad, siis kui kõik kiired asjad olid natuke vähem kiired kui praegu... tead, siis oli su silmades natuke vähem rõõmu. aga rohkem lootust.
kass, kus sa vahepeal käisid?
ma küsin su käest, kus, kurat, sa nii kaugel käisid, et sa enam tagasi tulla ei oska, ja sa vaikid. on ainult rongirataste saamatu rütm, tamburi räpane põrand. isegi valgus on otsas −
läks koos lumega.