põhjatud varjud

sa istud mu kõrval
ja su silmad on põhjatud
põhjatud

vaikime nukralt
ja me mõtted on halvatud
halvatud

ma tunnen su lõhna
see täidab mind varjuna
varjuna

ja varjudest välja
ei juhi mind
juhi mind
sa

täna hommikul purunes miski

anna käsi, mängime kodu
nagu oleks kõik vaikne ja hea

anna käsi ja mängime kodu
anna suudlus, veel südagi
sellele, kellel on vaja su suudlusi

su süda on temale koduks
hääl ta voodiks, sõrmed sõnadeks
käed katteiks, nahk linadeks

ainus õnn neis õnneta linnades
täna öösel purunes miski
hävines, pudenes liivaks
sõrmede vahelt kaob läbi
hõõgub kruus tallatud radades

***

kui kõik antud sõnad saavad murtud
ja on hing hingamiseks liiga raske
tuled koju
mööda treppi üles
vaikus saatmas on neid süngeid samme

veel paar astet lahutab sind uksest
mis peaks kaitsma teisi sinu eest
reetmine on reetmine
kui tahes väike
sa tead ei aita enam palvetest

pilk selge vaatad tuldud teed veel korra
see täis on lubaduste hapraid kildusid
neid paigata on võimatu
ka unustada nõnda
kui veel kord vaatad neile tagasi

soov endaks jääda tuleb liiga hilja
ses segaduses muutud lõplikult
kes oled, pole enam
kes olid, unustad
on katsed ennast päästa tulutud

*
jääb üle astuda veel jäänud sammud
trepist üles kodu sooja rüppe
ja loota
et ka sinna jääd
kui nool, mis unub amburile tuppe

***

kui tuled
siis kustutan tuled ma
kõikides tubades
tõmban kardinad ette
see täht on mu põues

sa tead isegi kõneldes oskan vaikida
selle tuikavas valguses

***

kui noana lõikab vaikusesse ohe
ja taevas pimeduse lindudest on must
me kahekesi öhe
sõidame
teeks tähed
ees kajav tundmatus

kahekesi sõidame siis öhe
ja vaikus annab aega mööda järgi

teed lahknevad
kui puud on päikse värvi

hingan sisse sinu une lõhna

peas mõtteid rohkem on kui väsimust

see pole õige aeg

me saadame end hukka

kuid peatuda

see tundub võimatu

mis on igavik kui mitte meie
esivanemate, meie enda

ühte põimund lood,

me hirmud, lootused ja valed,

me armastus ja nõdrameelsushood.

mis muud on igavik kui vaikselt voolav vesi,

mis aurustub ja muutub hommikuseks kasteks

pesemaks me palgeid ja me käsi.

***

autoaknalt nõrgus

meie hingeõhu vett

olid keeled väsind

sõnadest

vaikus tabas meid kui õnnistus

laused hangusid

vaikisime selgeks oma lähedust

aknalt nõrgus hingeõhu vett

***

peitsin oma tunded

nii suured kui väikesed

sügavale

väiksesse sahtlisse

tavapärasuse sokkide ja saiapuru alla

ega suuda neist nüüd ainsatki leida

ma kõnniks justkui elust mööda

***

su tuba on kogu su maailm,
linadel on ihu raske lõhn, õhk seisab paigal, vaikuse söövitab
auke su eneseusku.
laod sõnadest müüri
me vahele. kootud võrk ulatub laeni.

ja mina, ma
vaikin, sest võin.

***

õhk on külm ja raske,
hing on kinni. üle huulte veeretan rahne,
ränkasid, koredaid, kibedaid. nagu loitsud
või needmised, väe koormast tiined,
viimseni laetud. hirm on
kuulajal, sõnajat
valitseb õud.

iga lausutud sõna raskus
on jagatud. hind selgub hiljem.

***

mis juhtus ühe sooja päeva
koidikul, kuskil kell kuus?
tean, mida vastad.

sest olin üksi
ja mõtlesin su välja

***

just nagu soisel pinnasel
maja,
mis oma üksilduses end lasknud on käest,
suu totakalt irvakil,
silmad pehkind, pisarakildudest rasked,
süda kütmata, külm,
kopsud täis tahma.
korsten veel püsib kui fakt,
läbi ime
ka vundament − lohakalt laotud.

sa oled just nagu see maja,
veel aastat viis, veel aastat viis pead vastu,
veel kannatab sind vaadata, veel oskad öelda
tänan ja
palun ja
tulge jälle, nägemist.

see vana maja,
viltu ja räämas,
alla vandumas.

tühi
nagu katteta lubadus,
väe kaotand sõna,
pärlita karp.

kuid iga pind, iga tahk, iga toll
sinus mäletab.

***

ära lahuta mu ruumist
oma aega

sinus on suund

***

kord ärkab päike tumehallide pilvepatjade vahel ja eest tõmbab kardinad, kallab kulda me akendest sisse. soojus mähib endasse me külmunud liikmed, sulatab jäätunud vere. päikeseloojangust eraldub liitiumit läbi silmapõhjade otse meelde, süngus kaob, süngus kaob,
süngus kaob.
pargid, tänavad, katused, hoovid ja välikohvikud on täis inimesi, kes vahel naeratavad ilma, et seda neilt oodataks. naeratavad, hetk hiljem häbenevad. kuumad käed, minu kuumad käed on vabad. vabad ulatuma ja võtma, tegema, kompima. vahel on nad vaheliti, vahel puusas, vahel rippu nagu nöörid.
kord ärkab päike, päevitab õlad ja jalad pruuniks, jagab tedre tähnid ringi − ei tasu muretseda, kõigile jagub.

kord ärkab päike. siis algab tants.

***

selle asemel, et lõputult paluda
kellade seiskumist, uusi alguseid, aja vähikäiku,
võiks viimaks õppida pidama meeles,
et elu teeb õige suuri pöördeid.
mõni kord 45, 90 või 180 kraadi,
kuid sageli juhtub, et tehakse täisring

ja nõnda ollaksegi tagasi seal, kust alustati −
igavesel stardipakul.
nagu vahepealset poleks olnudki.

selle asemel, et lõputult paluda,
võiks viimaks pidada meeles.

***

aasta on täis, taas on kevad ja poisid peast soojad.
tüdrukud ka.

taas on kevad ja trollide akendel jäätub veel viimaseid nädalaid kondenseerunud niiske õhk.
siis, kui päike jälle käib kõrgemalt ja kass
saab peesitada aknast langevas päikselaigus,
tuleb elu me kangeks külmunud liikmete sisse ja tõrjub eemale
une.

aastaring on täis.

ma lihvisin ringidele nurgad.

***

kadestan teid, kes
te endaga räägite, valjusti ja häbenemata.
kadestan teid, sest te teate sõnade mõju ja võimu,
kaja, kõla ja heli.

minul sõna südames sügeleb,
öelda ei julge. kui enam endas hoida ei suuda,
tungi välja kannatamata
pahvatan.

kadestan teid, kes te endaga räägite,
te sõnu kaalute, iga gramm on teada,
varjund näha, kaja kosta.

***

kui sära on kadunud kroonijuveelidelt ja

purpuri karva kardinad tuhmid, läheme

lendu, tiivad laiali ja silmad kinni. lendame,

lendame. peatume

alles siis, kui maailm on loonud end uueks.

aega on vähe, nõnda vähe, et

enam oodata ei jaksa, ei saa.

kuid ma tean, et viimaks

me võidame kätte oma

unistused vabadusest lennata

sinna, kuhu süda näitab meil teed.

siis langeb me maailmalt raske loor.

süda näitab ja silmad näevad.

peent lumeräbu pilvedelt pudeneb, valan

endale veel tassi kuuma kohvi ja kuulatan,

kas mitte ei kosta su sammude kaja või

vetmekimbu kõlisev heli, klõps, kui ukse

lahti keerad lukust.

kajab ja heliseb vaikus.

valan endale veel tassi kuuma kohvi, keeran

järgmise lehekülje juba kordi loetud raamatus.

talv on hea aeg endaga olemiseks,

ütlesid, kui lahkusid. läksid, et eemale jääda.

olen leppinud. ometi ootan.

***

segadus. ei midagi muud kui segadus on mu toas. ja mu peaski

segadus, tuttav selge segadus,

mis justkui ei lasekski lahti

mu käest. kõnnib kõikjal mu kõrval kui tüütu armunud poiss.

***

saada mind natuke, kõnnime koos mööda väikeseid teid majade vahel. mõned külmunud lombid, ei ühtegi hinge
liikvel. oleme kaksi.
saada mind natuke, lihtsalt kõnnime. saada mind koju, kus ootab muusika ja tuhat süütamata sädet. kas pakud tuld?

lähme treppidest üles. aste astme järel, vaikselt ja viisakalt, naeru tagasi hoides, et mitte kedagi häirida.
öö on,
külm ja pime pilvitu öö, kuu ümber on heledalt sädelev sõõr.
selles pilvitus öös kehal on soe. räägime kuni tõuseb päev
ja jõud kaob. kaks voodile uinunud keha, ärevil hinged ootavad ärkamist.

***

kirjuta ümber üks täht
vaikivtumedas taevalaotuses
kirjuta see enda omaks
oma hinge sarnaseks ja kujult kehaks
häälega sama tooni

kui lähen kaugele
vaikses öös seisan ja kuulatan

***

meid oli viis detsembri alguse vihmas
libedal tänaval. jälgisime muudkui,
kuidas läigib asfalt ning välguvad autode
punased tagatuled. ei, keegi ei peatunud.

meid oli viis,
viis jäätunud hinge selles hilissügise külmas ilmas.
tuul undas ja niiskus puges riiete vahele,
uuristas end kontide sisse, luuüdi kõrvale ja
mitte kusagil ei olnud enam soe.

viis hinge oli meid, külmunud, väsinut,
surmani tüdinut. ainus soov − magada,
kuid retk − alles ees. me viis,
viis külmunud sõnatut hinge
tulime lõpuni, jõudsime kodu
kaitsvate seinte embusse, lõhnade pehmesse
uttu. varsti lahkume, et oleks
jälle, kuhu naasta,
mida oodata.

oleksin tahtnud nimetissõrmega enda
südant puudutada. et tunda
selle tekstuuri, temperatuuri, et mõista
selle lämbuse mõõdet.

***

siis kui lehed muutsid värvi ja peegeldus pruunikate lompide pinnal kasvas ühtlaselt halliks, kui keegi enam maale vanaema juurde sõita ei tahtnud ja juntsud vudisid igal argipäevahommikul kenasti bussipeatusesse, olid teel kooli... siis kui su käpikud olid veel koos karvamütsiga seinakapis talveasjade vahel peidus ja seda salli polnud sa veel üldse ostnud, mida sa praegu kanda armastad, siis kui kõik kiired asjad olid natuke vähem kiired kui praegu... tead, siis oli su silmades natuke vähem rõõmu. aga rohkem lootust.
kass, kus sa vahepeal käisid?
ma küsin su käest, kus, kurat, sa nii kaugel käisid, et sa enam tagasi tulla ei oska, ja sa vaikid. on ainult rongirataste saamatu rütm, tamburi räpane põrand. isegi valgus on otsas −
läks koos lumega.

***

eks ole ju
maailma äärel soojem kui siin
soojem ja hubasem

kui asetad oma jala
sellele uuele pinnale
et korra varbaga katsuda
kas ta on siidjas või kare
kuiv või niiske
siis juba tõusedki õhku ja lendad
muudkui lendad
üle helgete toonide ja kaunite aasade
sõõrmeis toomingate mesimagus lõhn
ja liiliate tuimestav hõng
liigud ikka veel edasi
edasi kaugemale maailma äärele
ikka päikese loojangu poole

kui kohale jõuad palud endale ilusalt tüdrukult väikeses kohvikus
tassi kohvi
just nagu siingi
lisad piima ja suhkrut
mõlemat rohkesti

***

karges õhus justkui võiks
eilne suudluski paigal püsida
jääda pitseriks jääkristallide vahele
kuu ümber muutuda kumavaks sõõriks

palun
lase mul minna

***

Tegemist on minu jaoks esimese sellelaadse katsetusega. Sorted books idee algselt pärit siit, minuni jõudis aga hoopis selle blogi kaudu. Soovitan proovida, tekitab sõltuvust!

teadmatus

mis on lihas ja luus −

jälestuse jõud

värvipiltide vees

***

kirg:

kehale kirjutatud 

tiibadega raamat

***

aja kuju −

võõras

sõrmemuster,

mõru maik

***

terve pühapäeva oli sadanud...

vikerkaar!

paris mon amour.

***

meie

sõnad;

et tema mäletaks sedasama

***

vanem

süda on ainuke lill,

kohutav ilu

[edit:] Leidsin internetis tuhnides veel paar ägedat näidet sorted books poetry'st.  1, 2 

***

ma püüdsin ükskord kirjutades valetada.

tuleb tõdeda, et jäin jänni.
kui tahad, et räägiksin
tõtt, palu mul luuletada.

***

tahan kuulda ilusat valet
kui lõpetame
pika päeva ja veel pikema öö
taas takerdudes teineteisse
põimume laskmata lahti
kui silmapilgud kasvavad pikkadeks

veini
vala veel veini ja räägime
kuidas meil läheb
ning kuhu me läheme kui jalad hakkavad kandma
öö näitab oma kahe näoga palet
jääme uniseks ja vait
nõnda lamame
laskmata hetkegi mööda

ja mu nahk lõhnab su järgi
kui su juuksed on hommikusest
dušist veel veidi märjad
nahk sõrmeotste all on sametine
silmad kavalust täis
nurkades kurrud

*
vajan vaid klaasi vett
ja tassi tulist kohvi et ärgata
aga tahan
tahan ilusaid valesid

ja igavest pühapäevahommikut

***

valge, hall ja valge.
puud ja majad, taevas,
tee seal kaugel ainus
läikvel mustjas triip.

hall ja valge, hall.
aina, ikka aina
sajab lumelörtsi.
rong sõidab, liigub
kindlas rütmis,
rööpad hange ennast peitnud.
kuumaastikuna tundub
lagendik.

***

millega see kõik kord lõpeb
ma ei tea
otsad on lahti
sõlmitud
on vaja edasi triivida
ikka edasi, edasi, edasi
tagasi
vaatamata
mõtlemata
lastes end kanda voogudel

tunnen sest mõnu

*
torm tõi selge taeva
juba täna on homne päev

***

ma oleksin tahtnud teha
kõige esimesele lumele
need kõige esimesed jäljed.
otse üle majaesise väljaku.
üksikud jäljed,
muudkui samm sammu järel
männituka poole,
sirgete tüvede vahele.

***

ma mõtlesin täna su peale
hästi pikalt,
huvitav, kas sa seda ka tundsid.
äkki hakkasid luksuma
või võpatasid.
midagi sa ehk tundsid?

ei, ilmselt mitte.

igatahes mõtlesin täna su peale.
ja nüüd tahan öelda,
et lähme välja.
lähme õue,
istume pingile,
enne muidugi pühime pingi lumest puhtaks
ja kuivatame kenasti ära,
et mantlit ja pükse ei määriks.
siis istume pingile
ja joome natuke veini.
just nagu selle sügise alguses.
aga nüüd võtame jääkülma valge veini asemel
hõõguva ja punase.

mis sa arvad?

ma tahan su sõber olla.
sest, tead,
ma vahel ikka mõtlen su peale,
täitsa pikalt.

ja seepärast ma tahakski
mõne asja teha nüüd teisiti
kui varasügisel.

***

karedad, külmast karedad käed
minu väikeses peos.
laual klaasid ja pudelid,
veini veidi veel põhjas.
silmad silmades kinni,
huuled niisked.
mitte üht inimest ümberringi
ei huvita.
miks peakski.
ei tea ju nad midagi
külmakaredaist käsist
minu väikeses peos,
veiniklaasidest verevaist,
ihast, meeltesegasest teost.
või siis tegudest, mitmuses.
(ei, neist ma teile ei räägi.)

mis oleks, kui läheks ära?
tõuseks püsti,
salli sätiks kaela
ja nööriks saapad seotuks,
nööbiks mantli.

kuhu minek?
edasi. ikka edasi.
eemale.
ikka nii, et
külmast kare käsi minu väikses peos
ja süda saapasääres.

***

vahtu
peksavad lained vett
on taevas nii hall nii hall
ja sajab vihma
ikka vihma

keeristorm su kuumas kohvitassis:
kus me oleme ja miks

me õnne lugu
jutustus me eludest
ei püsi enam koos
on lüngad tekstis jälle täitmata

taevas sellega

keeristorm su kuumas kohvitassis
suhkru ja koorega
kuni viimase sõõmuni
igal hommikul

***

õues on järjest jahedam
vihma muudkui sajab
ja sajab

kuid ring on täis
ja süda on korraga
nii kergem kui raskem
tervet maailma täis
maailmast purjus

ja ma vaatan
kuidas ta magab
võõras voodis mu kõrval
see võõras tüdruk

kui ta vaid teaks
kuidas teda elasin läbi

***

kõik on kui klaasist
nii nahk kui riided
veri
sooned
läbipaistev
ja sulgekerge
tähtsusetu
nähtamatu

kas mind sa tunned?
kas end sa tunned?

kellega
kui kaugele
me lõpuks jõuame
välja
või siis sisse?

oh ometi kord
näe mind läbi

***

kinnisideeks
on kinnisidee
obsessioon
kompulsiiv

jälgid
kui lähen
kui tulen
kus olen
ja kellega

sa ei tea
et seisan viis sammu su kandadest
kes jälitab keda
kes kass on
kes hiir

vaikus on vaikus
ja me mõtted on sala
kaikub see vaikus
me sammude kajas

kes kass on
kes hiir

***

mul on vaja
elada pööraselt
lärmakalt
raevukalt
salatsemisi

astu juurde
tule ligi
kuidas käsi käib
mu lemmikul

ma tahaks
et sa tahaks küsida

***

linnud
kui lendavad põhja
vahel harva tasahilju laskuvad
hästi maadligi
nii et rind peaaegu puutub maad
ja me justkui võiksime haarata nende tiibadest
et lennata kaasa

ja lennata kaasa
ma tahaksin

anna mul käsi
siis lendame koos

ringist välja
ringist välja
ringist välja

***

vahepeal vaikisin kaua
ja kogusin sõnu
nüüd neid süli on täis

vahepeal vaikisin kaua
ei olnud mul teile öelda
ei halba
ei head

vahepeal hingasin korra
jah
tõmbasin hinge

et end koguda
et teid koguda enda ümber
et end kaotada ja taasleida

et jälle elada
valutada
kui on vaja
ja et varjata

*
saladust täis silmad on ju ilusad

***

kaks põimunud keha

veiniklaasid on veel laual ja pooltäis
või pooltühjad
karahvin veega on kõrval
puutumata
see jääb hommikuks

kaks põimunud keha

põrand on riideid täis ja tuba on tühi
tühjus neis endis kaob
selleks väikeseks viivuks
selles kõlvatus teos on midagi vääramatult vajalikku
ja nõnda ilusat

voodil
kaks põimunud keha

ja mõelda
keegi teine ei tea

***

halvatus on laskunud päikeste alla
lastele tekiks

kui üks lahkub
jäädavalt kaugele
on järel vaid hommikuvalgus
kalk ja karge
silmile valus

halvatus laskunud päikeste alla
lastele tekiks

nad ei taha ärgata
sel vihmasel hommikul

***

peatu
oota
ära haara meist kinni

ära haara meist kinni
me ei rabele

liiga varmalt
liiga taltsalt
laseme end kanda

kõik on üle ukse
uks on klaasist
vikerkaar on paista
läbipaistev
õhkõrn

jääb vaid unustus

leppimine

vaadeldes pääsukesi
vastasmajade katuste kohal
õhus laveerimas
edasi-tagasi sööstmas
on mul tunne
et see õudne ring saab koduseks

ja ma kardan
et mult on võetud kõik
millest hoida
kramplikult kinni

armastus ajas on vaba

***

täna terve tuba on jälle
täis pestud linade rõskust ja sooja
uni on laugudel raske
meel on täis ootust

magada?
aega on
küll leidub sellele kohta ja ruumi
kui hetk on küps

unustus kaugel on
pilvede taga

öös on asju
mis panevad mäletama

suve esimene äike

taevale oli vaja
seda pilvetäit pisaraid
tunnikest nuttu
poolt halli päeva

eks nüüd ole kergem
hingata

pinge ja lämbus õhust
võiks kaduda
ka vihma eest varjatud kortereis
rõdudel täna õhtul on õdusam
kui tekkide all

***

meis kõigis
on seda ürgset ainet
seda ühtset mõtlemist
valu ja ilu ja vaikust
kord me oskame
seda väärikalt kanda

meis kõigis
on seda ühtset lainet
hetkede tabamist
korda ja peensust ja kaost
ehk tuleb hetk
mil mõistame
mida see tähendab

mida see tähendab?

***

puud on lehes
ja mu akna all
end tühjaks
laulab väike roheline lind
päike on soe ja
ma vaatan ta poole ja
silmad on tuimad
ikka veel lumi
on lumi
mu kätelt ei sula
mu juustelt ei kao
linad on endiselt jääs

*
hing nagu madu
saba suus
end sööb

öö koos minuga on ärkvel
ja kõiksust täis